Keskkonnaõiguse uudiskirja panid Sinu jaoks kokku Kadi, Kaarel ja Pille.

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus November 2018
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Peateema:

  1. Osalemisest ja kaasamisest ametniku ja teadlase pilguga

Osalemisest ja kaasamisest ametniku ja teadlase pilguga

Põhiseadus ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Seepärast on oluline, et meie ühisvara loodust puudutavates keskkonnaotsustes saaksid kõik soovi korral osaleda. 

 Osalemine, ning selle teine pool kaasamine, on aga protsessid, mille tulemusena peaksid sündima paremad otsused. Suhtlemine mitmete erinevate huvidega osapooltega, “vanade kaladega”, algajate kaasatavatega, ettevõtjatega, kohalike aktiivsete kodanikega ja teistega, on pigem keeruline kui lihtne ülesanne. Mängima hakkavad nii kaasamisoskused, osalemisoskused, veenmisoskused, manipuleerimisoskused, kogemused, teadmised, vastastikune usaldus jne. Iga huvipool toob lauale enda arsenali, et seista enda huvide eest. Kaasaja roll on leida selles ühine pind, ent samal ajal arvestades, et elu meie ümber muutub ka selle sama osalemisprotsessi vältel. 

Osalemisprotsessi teooriat ja praktikat mõtestavad uudiskirja külalisautorid TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüütik Maie Kiisel ning Rein Kalle ja Martin Nurme Keskkonnaametist.


Kaasamise edulood sünnivad, kui täidetud on kolm tingimust - teravad käärid, vilgas rätsep ja hea riie

Maie Kiisel: Uued tuuled osalusprotsesside mõtestamisel



ÜLDOLULIST

Riigikohus: ehitamiseks ei saa pidada tegevust, mis ei aita kaasa ehitise püstitamisele

Juhtumi asjaolud ja menetluse käik

Lüganuse Vallavalitsus korralduste alusel anti Aidu Tuulepark OÜ-le (edaspidi kolmas isik) välja 33 ehitusluba elektrituulikute püstitamiseks. Load ja korraldused vaidlustati. Halduskohus keelas osana esialgsest õiguskaitsest kolmandal isikul lubade alusel tuulikute ehitamise. Kaitseministeeriumi hinnangul aga ehitustegevus jätkus ning ministeerium esitas mitu taotlust meetmete rakendamiseks esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest. Antud vaidlus puudutas Kaitseministeeriumi 13. novembril 2017.a. esitatud kolmandat taotlust, milles ministeerium nõudis kolmanda isiku trahvimist esialgse õiguskaitse määruse korduva täitmata jätmise eest. Kaitseministeeriumi hinnangul oli ajavahemikus 6. septembrist kuni 9. novembrini 2017 kolmas isik rajanud tuuliku nr 28 vundamendi alusplatvormi. Täpsemalt on rajatud killustikupadi, mis väliselt ei erine killustikualustest, mida varem on alal rajatud tuulikute püstitamiseks. Kolmas isik vaidles taotlusele vastu väites, et tegu pole ehitamise vaid materjali ladestamisega. Vundamendi alusplatvormi pole rajatud, sest tuulikut ei saa püstitada lahtisele killustikupadjale ilma seda täiendavalt töötlemata. Eeltoodu kinnituseks esitas kolmas isik eksperdi arvamuse. Halduskohus trahvis kolmandat isikut. Ringkonnakohus jättis vastava määruskaebuse rahuldamata, kuid Riigikohus rahuldas selle osaliselt. 

Riigikohtu seisukohad

Riigikohtu hinnangul  ei saa pidada tuuliku ehitamiseks killustiku kuhjamist tuulikualuse killustikupadja kujuliselt, kui antud padi ei vasta tuulikualuse killustikupadja ehitustehnilistele nõuetele. 

Riigikohtu halduskolleegium nõustus esimese ja teise astme kohtute seisukohaga, et tuuliku püstitamise eelduseks oleva killustikaluse rajamist saaks iseenesest pidada elektrituuliku ehitamiseks. Samas on aga kolmas isik esitanud enda seisukoha kinnituseks eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse. Juhul kui kolmanda isiku väide vastab tõele ei saa killustiku kuhjamist pidada elektrituuliku ehitamiseks, sest selle tulemusena ei teki ehitist. Kuigi ka katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale, on EhS § 4 lg 1 kohaselt käsitatav ehitamisena, on selle täiendavaks eelduseks funktsionaalne seos ehitisega (s.o praegusel juhul elektrituulikuga). Kui killustikukuhjale elektrituulikut püstitada ei saa, siis funktsionaalne seos ehitisega puudub. Ehitamiseks ei saa pidada tegevust, mis ei saa ehitise püstitamisele kaasa aidata. Seega tulnuks trahvitaotluse lahendamiseks tuvastada, kas see tingimus on täidetud, kasutades selleks vajaduse korral kohtu määratava eksperdi abi. Killustikukuhja sobivust tuuliku püstitamise aluseks ei saa hinnata üksnes fotode põhjal tehtud välise vaatluse teel. Teisisõnu on kohtud teinud tõendite hindamisel olulise menetlusvea, mis võib olla kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Riigikohus tühistas haldus- ja ringkonnakohtu määrused trahvi määramise kohta ja kohustas halduskohut trahvitaotlus uuesti lahendada. 

Keskkonnaõiguse Keskuse kommentaar

KÕK hinnangul on Riigikohtu lahendi fookuses tõendite hindamise küsimus. Lahendil on siiski ka üldisem tähendus, sest selles on sisustatud ehitamise mõistet, mis on ehitusõiguses keskse tähtsusega. Kahjuks on Riigikohtu seisukoht viimases aspektis meie arvates vastuoluline. Riigikohus nõustub esimese ja teise astme kohtutega, et ehitustegevuse vastuolu ehitustehniliste nõuetega ei muuda tegevuse õiguslikku olemust, kuid märgib, et ehitamiseks ei saa pidada tegevust, mis ei saa ehitise püstitamisele kaasa aidata. Väited on vastuolulised pidades silmas nende konteksti: sisuliselt ütleb Riigikohus, et killustiku kuhjamist ei saa pidada osaks tuuliku ehitamisest, kui kokku kuhjatud killustik ei vasta tuulikualuse killustikupadja ehitustehnilistele nõuetele. Teisisõnu tegevuse vastavus ehitustehnilistele nõuetele siiski muudab tegevuse õiguslikku olemust. Riigikohus näib olevat seisukohal, et ehitise püstitamisele saab kaasa aidata vaid tegevus, mis võimaldab kokkuvõttes nõuetekohase ehitise püstitada. Utreerides võimaldab Riigikohtu lahendi sõnastus väita, et tuuliku ehitamist pole toimunud isegi juhul, kui mittenõuetekohasele killustikupõhjale on püstitatud kipakas tuulik, sest see tegevus ei aidanud kaasa ehitusloale vastava tuuliku püstitamisele. Realistlikumalt toob lahend kaasa keerukaid vaidlusi, et selgitada, kas mingi tegevuse tulemusel valminu vastab asjakohastele ehitustehnilistele nõuetele, kusjuures eksperti ei pruugi määrata kohus, vaid vastavat tõendit hakatakse nõudma kaebajalt, kes esitas taotluse meetmete rakendamiseks esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest. Samuti võib lahend motiveerida arendajaid jätkama ehitamist hoolimata ehituskeelust selliselt, et valminu ei vasta asjakohastele ehitustehnilistele nõuetele, kuigi hiljem on võimalik asi nõuetekohaselt ümber ehitada. 

KÕK hinnangul on ehitamise mõiste sisustamisel vastavus asjakohastele ehitustehnilistele nõuetele vaid üheks hinnatavaks asjaoluks, mh võib ehitamiseks pidada ka ehitamiseks vajaliku killustiku ajutist ladustamist.   

KÕKi hinnangul on EhS §4 sätestatud ehitamise mõiste sisustamisel määravaks tegevuse eesmärk, mis peab olema suunatud ehitise tekkele või selle füüsikaliste omaduste muutumisele. Sellele eesmärgile viitab asjaolu, et valminud asi on vajalik ehitusloas määratletud ehitise püstitamiseks ning vastab asjakohasetele ehitustehnilistele nõuetele. Nimetatud asjaolu pole tegevuse eesmärgi tuvastamisel siiski tingimata määrava tähtsusega. Samuti pole ehitustegevuse mõiste alt mõttekas välistada tegevusi, mis ei vii küll otseselt kavandatud ehitise (osa) tekkele, kuid on sellega siiski vahetus seoses. Selliseks tegevuseks võib olla ka killustiku suures ulatuses ehitusalale ladustamine ilma, et tegu oleks varjatult tuulikualuse killustikupadja rajamisega. Näiteks kui ehitusluba vaidlustatakse põhjusel, et ehitustegevus võib kaasa tuua olulise negatiivse keskkonnamõju, siis võib see mõju tuleneda ka ehitamiseks vajaliku killustiku ajutisest ladustamisest, nt elupaiga mattumine killustiku alla või killustikukuhjade tolmamine tervistkahjustaval määral. Esialgne õiguskaitse kaotaks mõtte, kui sellega poleks võimalik tagada kaebaja huvide pöördumatut kahjustamist.

 

Riigikohtu otsus nr 3-17-911


Eesti elanikest 93% peab keskkonnasäästlikku eluviisi oluliseks ja 84% hindab Eesti keskkonnaseisundit heaks

Oktoobri lõpus avalikustati Keskkonnaministeeriumi tellitud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, millest selgub, et 84% elanikest hindab Eesti keskkonnaseisundit heaks ning 93% peab keskkonnasäästlikku eluviisi oluliseks (sh 41% väga oluliseks). Seekordses uuringus käsitleti, võrreldes varasemaga, ka kodanikuosalust ning metsandust. Kuigi õpetlikku ja suunavat teavet keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul Eestis jagub, selgub uuringust, et vaid 40% elanikest peab keskkonnaotsustes kaasa rääkimist enda jaoks oluliseks (vt ka KÕKi uudist samal teemal).

 

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Keskkonnateadlikkuse uuring





KESKKONNAALASED ÕIGUSED

Euroopa Kohus selgitas kooskõlalise tõlgendamise piire menetluskulude väljamõistmise kontekstis

Euroopa Kohus tegi 17. oktoobril otsuse kohtuasjas C-167/17, milles kohus vastas Iirimaa kõrgeima kohtu eelotsuse küsimustele seoses kohtukulude jagamisega. Küsimused esitati seoses kavaga rajada veisekorjuste inspektsioonikäitis. Vaidluse kaotanud eraisik V.Kohn otsustas väljanõutud kohtukulud (86 000 eurot) vaidlustada, sest leidis, et kulud käivad talle üle jõu. Kaebaja tugines eelkõige Århusi konventsiooni artikli 9 lõikele 4 ning seda ellu viivale nn keskkonnamõju hindamise direktiivi (85/337/EMÜ) normile (kehtiva direktiivi 2011/92/EL artikkel 11 lõige 4), mis sätestavad, et välja mõistetavad kulud ei tohi olla takistavalt kallid.

Liikmesriigid peavad tagama, et kohtumenetlusega kaasnev rahaline koormus ei saaks takistuseks kohtuasja algatamisele või sellega jätkamisele.

Euroopa Kohus selgitas, et sätted pole otsekohaldatavad, kuna need pole piisavalt täpsed ning jätavad liikmesriikidele kaalutlusruumi. Seega jäi Euroopa Kohus kindlaks varasemale praktikale, mille kohaselt Århusi konventsiooni artikkel 9 lõige 4 pole tervikuna vahetult kohaldatav, vt nt kohtuasi C‑470/16, mida kajastasime aprilli uudiskirjas. Samas peavad liikmesriigid pärast direktiivi asjakohase sätte ülevõtmise tähtaja möödumist tagama, et riigisisest õigus tõlgendatakse võimalikult suurel määral kooskõlas direktiivi sätetega. Liikmesriigid peavad kindlustama, et rahaline koormus üksikisikule ei välistaks sätte kohaldamisalasse kuuluva kohtuasja algatamist või sellega jätkamist. Direktiivi sätte eesmärk on anda asjaomasele üldsusele laialdane võimalus õiguskaitseks ning tagada seeläbi üldsusele aktiivne roll direktiivi üldisema eesmärgi saavutamisel, milleks on keskkonna kvaliteedi säilitamine, kaitsmine ja parandamine. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on siiski piirid. Muuhulgas ammendub kooskõlalise tõlgendamise kohustus, kui riigisisest õigust ei ole võimalik tõlgendada nii, et see toob kaasa direktiiviga kooskõlas oleva tulemuse. Teiste sõnadega ei saa see põhimõte olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendusele.

Euroopa Kohus ei võtnud seisukohta, kas konkreetseid kulusid (86 000 eurot) saab pidada takistavalt kalliteks, jättes selle küsimuse riigisisese kohtu otsustada. Eesti kohtukulude jaotamise süsteemis, kus kehtib kaotaja maksab põhimõte, on kõnealune kohtulahend suuniseks olukordades, kus kohtul tuleb otsustada eraisikust kaotaja kantavate kulude suuruse üle.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-167/17




KLIIMAMUUTUS

Oktoobrist on kasutusel uued kütusetähised

Alates 12. oktoobrist on kõikides EL liikmesriikides kasutusel uued kütusetähised. Tegemist on EL parlamendi ja nõukogu direktiivi (2014/94/EU) nõudega, mis näeb ette uudse kütusemärgistuse kasutuselevõtu. Oktoobris kehtima hakanud märgistamisnõuded on kohustuslikud uutele sõidukitele ja kõikidele kütusetanklatele.

Ühtlustatud kütusetähiste esmane eesmärk on aidata tarbijatel ELis reisides valida oma sõidukile sobilik kütus, samuti teavitada neid valitud kütuse keskkonnamõju kohta. Uued tähised ei asenda olemasolevaid kütuste nimimärke (nt 95, 98), vaid annavad kütuse kohta täiendavat informatsiooni. Märgis lisatakse uute autode kütusepaagi korkidele/luukidele ning kasutusjuhenditesse ja bensiinijaamade tankuritele ja tankurite püstolitele.

Uued kütusetähised peaksid kaasa aitama transpordisektori tekitatud CO2 heite vähendamisele.

Uus märgistus võetakse kasutusele 28 Euroopa liidu riigis, Euroopa Majanduspiirkonna riikides (Norra, Island ja Liechtenstein), lisaks veel Makedoonias, Serbias, Šveitsis ja Türgis. Komisjoni sõnul on tegemist selge ja lihtsa märgistussüsteemiga, mis koosneb kolmest kategooriast -- bensiin, diislikütus ja gaas. Bensiini märgistus on ringikujuline, E-täht märgistab biokomponenti kütuses. Näiteks E5 tähendab, et biokomponendi sisaldus on 5%, E10 puhul on sisaldus 10%. Diislikütuse märgiks on ruut. B täht märgistab biodiisli kogust diiselkütuses: B7, B10. Gaasiliste kütuste märgistus on romb. Täpsemat informatsiooni märgistuse kohta leiab EL infolehest.

Kütusetähiste kasutamise kaugem eesmärk on transpordisektori CO2 heite vähendamine. See eesmärk on seatud nii alternatiivkütuste kasutuselevõtu direktiivis (2014/94/EL) kui ka näiteks komisjoni alternatiivkütuste taristu tegevuskavas. Alternatiivkütuste kasutuselevõtt aitaks muuhulgas vähendada Euroopa õhukvaliteedi probleeme. Hinnanguliselt oli 2010. aastal ELis ca 400 000 õhusaastest tingitud enneaegset surma, mille peamisteks põhjuseks peetakse bensiini- ja diiselmootoriga mootorsõidukitest väljuvaid kahjulikke heitmeid.

Alternatiivkütused on kütused, mis vähemalt osaliselt pakuvad fossiilsete energiaallikate asendamist transpordi energiavarustuses ja mis võivad kaasa aidata sektori süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele. Nende hulka kuuluvad muu hulgas elektrienergia, vesinik, biokütused ning maagaas gaasilises vormis ja veeldatud kujul (veeldatud maagaas LNG).  

Euroopa Komisjoni pressiteade


Riigikogu arutas riiklikult tähtsa küsimusena põlevkivienergeetika tulevikku

Riigikogu arutas oktoobris küsimust, kas Eesti vajab PÕXITit ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat. Põlevkivienergeetika hõlmab nii elektri- kui ka õlitootmist. Arutelu ajendiks oli MTÜ Eesti Rohelise Liikumise vastav kollektiivne pöördumine, millele on alla kirjutanud 1075 Eesti kodanikku, vt pöördumise kohta täpsemalt siit.

Teemat käsitleti nii keskkonnaorganisatsioonide, Riigikogu keskkonnakomisjoni, Töötukassa Ida-Virumaa osakonna kui ka Eesti Teaduste Akadeemia vaatevinklist. Põlevkivienergeetika on teema, mis lisaks keskkonnaalastele ja majanduslikele küsimustele, kätkeb endas ka tõsiseid sotsiaalküsimusi. Kõiki neid küsimusi käsitletakse olemasolevates arengukavades, nt energiamajanduse arengukava aastani 2030 ja kiimapoliitika põhialused aastani 2050. Pöördumise ajendiks on aga kahtlus, kas dokumentides sätestatu on piisav, et jõuda Pariisi kliimakokkuleppe ambitsioonikate eesmärkideni (vt täpsemalt meie 2015. a detsembrikuu uudiskirja).

Kliimamuutuse teemaga senisest aktiivsemale tegelemisvajadusele on viidatud nii 2017. a Eesti kohta ilmunud OECD keskkonnaraportis kui ka 2018. a oktoobrikuus ilmunud ülemaailmses IPCC raportis

Riigikogu pressiteade

Riigikogu istungi ülevaade




VÄLISÕHU KAITSE

Euroopa Keskkonnaagentuur: õhusaaste on peamine tervist ohustav keskkonnategur Euroopa Liidus

Värske Euroopa Keskkonnaagentuuri koostatud raporti kohaselt on õhusaaste Euroopas kliimamuutuste järel teiseks suurimaks keskkonna- ja terviseriskiks. Õhusaaste tase on Euroopas aastate jooksul küll veidi vähenenud, kuid on endiselt peamiseks haiguste ja enneaegsete surmade põhjuseks.

Oktoobris avaldas Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA) ajakohastatud ülevaate ja analüüsi õhukvaliteedi kohta Euroopas aastatel 2000.-2016. Raportis analüüsitakse, millised on olnud edusammud õhukvaliteedi standardite täitmisel, mis on kehtestatud kahe EL nn välisõhu kvaliteedi direktiiviga (2008/50/EMÜ) ja (2004/107/EÜ). Lisaks on EL nn NEC direktiiviga (EL) 2016/2284) kehtestanud ka riiklikud piirmäärad õhusaasteainetele: vääveldioksiid (SO2), lämmastikoksiid (NOx), lenduvad orgaanilistele ühendid (LOÜ), ammoniaak (NH3) ja tahked osakesed (PM).

Raporti kohaselt on Euroopa kõige tõsisemad inimese tervist ohustavad saasteained tahkete osakeste (PM), lämmastikdioksiidi (NO2) ja maapinnalähedase osooni (O3) heited. Need põhjustavad sissehingamisel hingamisteede põletikke ja teisi surmaga lõppevaid hingamisteede haigusi. Näiteks kokkupuude tahkete osakestega (PM2,5) põhjustas raporti andmetel Euroopa Liidus 2015. aastal ikka veel 391 000 enneaegset surmajuhtu, kuigi tahkete osakeste heitkogused õhus on 1990. aasta tasemega võrreldes oluliselt vähenenud.

Diiselmootoritest pärinev NO2 ja O3 heide põhjustab ca 16 400 surmajuhtumit aastas.

Aruandes leitakse, et maanteetransport on endiselt õhusaaste peamine allikas koos tööstuse, majapidamiste, energeetikasektori, põllumajanduse ja jäätmekäitlusega. Näiteks üksi diiselmootoritest pärinevat NO2 ja O3 heidet võib lugeda EL-s 16 400 surmajuhtumi põhjustajaks aastas. Maanteetransport on ka muude kahjulike heitmete, nagu lämmastikoksiidide (NOx), plii, musta süsiniku ja süsinikmonooksiidi peamine allikas.

Raporti andmetel oli 2016. aastal EL linnades PM10 ja O3 tasemed oluliselt kõrgemad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lubatud tasemetest. Keskkonnaorganisatsioonide (EEB, ClientEarth) esindajad on väljendanud nördimust, et enamik ELi riike ei täida ikka veel peaaegu 20 aastat tagasi direktiividega kehtestatud siduvaid eesmärke ja piiranguid ning valitsused on diiselmootorite keelustamisel asetanud autotööstuse huvid oma kodanike tervisest ja heaolust kõrgemale. Euroopa Komisjon on liikmesriike õhukvaliteedi direktiivi nõuete rikkumise eest juba Euroopa Kohtusse kaevanud. Varasemas uudiskirjas kirjutasime Euroopa Kohtu otsusest Poola kohta. Selle aasta mais kaebas Komisjon kohtusse kuus liikmesriiki õhukvaliteedi eeskirjade jätkuva täitmata jätmise eest.

Ka septembris avaldatud Euroopa Kontrollkoja raportis õhusaaste ja selle mõju kohta inimese tervisele leidsid raporti koostajad, et ELi meetmetel inimeste tervise kaitsmiseks õhusaaste eest ei ole olnud oodatud mõju ning inimeste tervis pole siiani piisavalt kaitstud. Kirjutasime sellest septembrikuu keskkonnaõiguse uudiskirjas.

EEA raport


Keskkonnakomisjon arutas Kohtla-Järve linna elanike kollektiivset pöördumist õhu saastamise kohta

Riigikogu Keskkonnakomisjon arutas oktoobris Kohtla-Järve linna õhusaaste probleemi. Arutelu oli ajendatud septembris Riigikogule saadetud pöördumisest pealkirjaga „Laske meil hingata! Kohtla-Järve linna elanike pöördumine Riigikogu poole“. 

Augustis Rahvaalgatuse portaali kaudu üle tuhande toetusallkirja kogunud pöördumise peasõnum on peatada seadusevastane linnaõhu saastamine. Pöördumises öeldakse, et õhusaaste ja hais mürgitavad juba aastaid keskkonda ja seavad ohtu linnaelanike tervise. Probleemide allikaks on pöördujate sõnul kohalikud tööstusettevõtted, mille tegevuse tõttu on linnaelanike elutegevus pideva lõhnahäiringu tõttu takistatud. Näiteks ei ole linnas leviva solgi- ja gaasihaisu tõttu võimalik avada aknaid või väljas sportida.

Kohtla-Järve linnas leviv väägliühendite segust koosnev ebameeliv lõhn takistab elanike igapäevaseid tegevusi ja on ohuks tervisele. 

Keskkonnainspektsiooni kahe aasta eest valminud uuring välisõhu kvaliteedi, lõhnahäiringu ning saateainete heitkoguste kohta Kohtla-Järve piirkonnas tõi välja linnas lõhnahäiringut põhjustanud tegurid. Peamiselt on tegemist kohalike ettevõtete tegevusest tekkiva koosmõjuga (VKG Oil AS, OÜ Järve Biopuhastus, Eastman Specialties OÜ ja Novotrade Invest OÜ). Keskkonnaameti andmetel pole kahe aasta jooksul suudetud mõju tõhusalt vältida või vähendada. Ettevõtted on koostanud küll lõhna vähendamise tegevuskavad, mille eesmärkide saavutamise tähtaeg on aasta 2020, kuid nende täitmine on eelkõige rahaliste vahendite puuduse tõttu veninud. 

Olukord on kriitiline, kuna väävliühendite segust (sulfiidid ja merkaptaanid) koosnev ebameeldiv lõhn ei põhjusta ainult ebameeldivat aistingut, vaid on sisse hingamisel ka terviseohuks. Näiteks Terviseameti ja Tartu Ülikooli koostöös läbi viidud põlevkivisektori tervisemõjude uuringust selgus, et idavirulaste tervis on võrreldes kaasmaalastega mitme näitaja poolest kehvem. Sealsetel lastel esineb rohkem astmat, allergiaid ja muid respiratoorseid haiguseid kui nende eakaaslastel teistes Eesti piirkondades.  

Ka hiljutisest Euroopa Keskkonnaagentuuri raportis öeldakse, et õhusaaste on peamine tervist ohustav keskkonnategur ELis, mis põhjustab EL riikides ca 391 000 enneaegset surmajuhtumit aastas (vt eelmine uudis).  

Seekordsel arutelul kuulati Riigikogu keskkonnakomisjonis ära pöördumise algatajad ja piirkonna ettevõtted. Lisaks osalesid arutelul Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni esindajad. Edasi jätkub arutelu komisjonis. 

Riigikogu pressiteade

Kohtla-Järve linna elanike pöördumine




LOODUSKAITSE

Ühendkuningriik ei täitnud loodusdirektiivi nõudeid, esitades pringlite kaitseks vaid ühe mereala

Euroopa Kohus asus 18. oktoobril kohtuasjas C-669/16 seisukohale, et Ühendkuningriik (UK) pole täitnud loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) Natura võrgustiku alade moodustamise nõudeid harilike pringlite (veeimetaja, väike vaalaline) osas. 

Loodusdirektiivi kohaselt tuli Natura võrgustiku moodustamiseks esitada Komisjonile 1995.a. loetelu kõigist aladest, mis võiksid kuuluda võrgustikku. Praktikas anti aga merealade osas olulist ajapikendust: vastava loetelu pidi esitama 2012. a. UK oli aastaks 2014. välja pakkunud vaid ühe ala pringlite kaitseks, kuigi pringlite leviala asub valdavalt (56% ulatuses) UK vetes. UK põhjendas seda asjaoluga, et pringlitele sobivate võimalike erikaitsealade määratlemine on äärmiselt keeruline protsess eelkõige seetõttu, et loodusdirektiivi kohaselt võib esitada erikaitsealadena alles siis, kui neid alasid saab „selgelt määratleda“; et ala sobivust võimaliku erikaitsealana määratlemiseks peab rangelt teaduslikult hindama ja et tingimata tuleb vältida ressursside asjatult kasutamise jätkamist nendel aladel, mis selgelt ei panusta elupaikade direktiivi ja Natura 2000 võrgustiku eesmärkide elluviimisesse. Alade piiritlemine võimalike erikaitsealadena olevat osutunud eriti keeruliseks pringlite osas, kuna tegemist on looduslikult väga laial alal levinud vaalalistega, kelle reproduktiivsest käitumisest on suhteliselt vähe teada.  

Komisjon ei pidanud UK esitatud nimekirja piisavaks, kuna see kattis vaevalt 0,1% UK vetes asuvast pringlite levialast ning eksperdid olid pidanud sobivaks tunduvalt rohkem alasid. Euroopa Kohus jäi varasema praktika juurde (vt nt C-371/98, i), mille kohaselt Natura võrgustiku moodustamiseks peab Komisjonil olema ammendav loetelu aladest. Arvestades Komisjoni poolt esitatud tõendeid ei saa ühe pringlite leviala esitamist kindlasti pidada ammendavaks ja seega on UK rikkunud loodusdirektiivist tulenevat kohustust.  

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-669/16


Looduskaitse seaduse muutmisega lisandus uus rahvuspark

Riigi Teatajas avaldati 7. novembril Riigikogus vastu võetud uus looduskaitseseadus. Sisuliselt on tegemist formaalsete muudatustega, millega luuakse uus Alutaguse rahvuspark. Eestis on nüüd kokku kuus rahvusparki, juba varasemalt on loodud Karula, Lahemaa, Matsalu, Soomaa ja Vilsandi rahvuspargid.

Loodav Alutaguse rahvuspark paikneb Ida-Viru maakonnas. Kavandatava rahvuspargi pindala on 43 568 hektarit, kogu ala on täna juba kaitse all ja seal asuvad mitmed looduskaitsealad, mis nüüdsest hakkavad ühise rahvuspargi nime alla kuuluma.

Rahvusparkide loomise mõte on leida selliseid alasid Eestis, kus on olemas piirkonnale ja kogu Eestile tüüpiliste loodus- ja kultuuriväärtuste kontsentreeritud kogum. Eelnõu koostajate sõnul suurendab rahvuspark kui rahvusvaheliselt tunnustatud märk muuhulgas ka ala külastatavust ja tuntust nii sisemaiselt kui rahvusvaheliselt ja omab seega positiivset mõju piirkonnale tervikuna.

Rahvuspark on rahvusvaheliselt tunnustatud märk, mis omab positiivset mõju piirkonnale tervikuna.

Alutaguse piirkonna näol on tegemist Eestis ajalooliselt suurima okasmetsade ja soode alaga. Samuti jäävad kavandatavasse rahvusparki näiteks Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik Peipsi põhjarannikul, Eesti suurima järvede tihedusega maastik Kurtnas jt. Siin leidub ka selliseid loodusharuldusi nagu lendorav, ilves, merikotkas ja must-toonekurg.

Kõigi rahvusparkide valitsejaks on Keskkonnaamet, kelle ülesandeks on rahvuspargis vajalike tööde ja kaitsekorra planeerimine, erinevate kooskõlastuste ja lubade andmine ning seire ja uuringute läbiviimine. Igal rahvuspargil on oma kaitse-eeskiri, kus on kirjas, millised tegevused on kaitsealal lubatud ning millised vajavad Keskkonnaameti luba.

Rahvuspargi moodustamisega juba kaitse all olevate alade kaitsekorrad ei muutu. Rahvusparki jäävatele maaomanikele (eramaad) seaduse muudatus lisapiiranguid ja kohustusi juurde ei too. Peale rahvuspargi moodustamist koostab Keskkonnaamet rahvuspargile kaitse-eeskirja, samuti koostatakse rahvuspargile kaitsekorralduskava, milles seatakse rahvuspargi lähemad ja kaugemad eesmärgid ja planeeritakse tegevused nende saavutamiseks.

Looduskaitse seaduse muutmise seadus




JÄÄTMED

Riigikohus ei tuvastanud Tallinna jäätmehoolduseeskirja vastuolu põhiseadusega

Tallinna Linnavolikogu võttis 7. märtsil 2013. a. vastu määruse nr 6, millega lisas Tallinna jäätmehoolduseeskirja võimaluse määrata kohaliku omavalitsuse üksuse (KOV) või tema poolt volitatud mittetulundusühingu (MTÜ) jäätmeid vedava ettevõtja kliendiks ja tasu maksjaks. Ühtlasi lisati eeskirja punkt, mille kohaselt jäätmeveo korraldamisel nimetatud sätte alusel määratakse teenustasu Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud korras, kusjuures tasu peab katma ka jäätmevaldajate registri pidamise ja jäätmevaldajatega arveldamise kulud. Aastal 2015 kaotas kehtivuse jäätmeseaduse säte, millel linna jäätmehoolduseeskiri tugines. Õiguskantsler esitas 11. mail 2018. a Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks Tallinna jäätmehoolduseeskiri osas, mis lubab KOV võtta jäätmevaldajalt teenustasu jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise eest.

Riigikohus: KOV võib jäätmevaldajalt võtta teenustasu jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise eest.

Riigikohus asus seisukohale, et jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise kulud on jäätmeveo ja selle ettevalmistamise kulud. Need kulud tekkivad paratamatult sõltumata sellest, kes vedu vahetult korraldab. Seega peavadki need kulud olema osaks teenustasust, mille jäätmevaldajad on kohustatud katma. Teisalt nõustus kohus Õiguskantsleriga, et teenustasu osaks ei saa olla JäätS § 711 lõikes 1 sätestatud jäätmevaldajate registri pidamisega seotud kulud. Selle registri pidamine on KOV ülesanne, mis on seotud tema üldise kohustusega korraldada jäätmehooldust oma haldusterritooriumil, sh teha järelevalvet jäätmekäitluse üle. Selle ülesande täitmist tuleb omavalitsusüksusel rahastada muudest allikatest. Jäätmevaldajate registri rahastamine jäätmeveo teenustasust tooks kaasa ka jäätmevaldajate erineva kohtlemise. Register peab kajastama kõiki KOV jäätmevaldajaid, kuid registri kulusid saaks kohalik omavalitsus rahastada jäätmeveo teenustasust üksnes juhul, kui jäätmevedu on korraldatud KOV või volitatud MTÜ poolt. Samas leidis Riigikohus, et kuigi Tallinna jäätmehoolduseeskirja sõnastus võib tekitada segadust saab eeskirja siiski tõlgendada kooskõlas jäätmeseaduse ja põhiseadusega. Nimelt ei kohusta eeskiri otsesesõnu registri pidamise kulusid arvestama teenustasude hulka ja seega saab eeskirja kohaldada nii, et jäätmevaldajatelt võetakse teenustasu üksnes jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise eest.  

Riigikohus jagas Õiguskantsleri seisukohta, et teenustasu hinna määramise kord on KOV volikogu pädevuses ning seda kohustust ei saa linnavalitsusele delegeerida. Samas ei nõustunud Riigikohus, et eeskiri selle kohustuse tegelikult delegeerib. Riigikohtu hinnangul on eeskirja sõnastus eksitav, kuid tuleb mõista nii, et delegeeritud on vaid konkreetse hinnakirja kehtestamine mitte teenustasu suuruse määramise kord.  

Riigikohtu lahend nr 5-12-8


Jäätmehoolduse arendamist riigieelarvest enam eraldi ei rahastata

Jõustusid seadusmuudatused millega suurendati kohaliku omavalitsuse üksustele (edaspidi KOV) tulumaksu arvestamise määra 0,03 protsendipunktini alates 2019.a. Samas tunnistati kehtetuks mõned seadussätted, mille alusel maksti KOV-dele riigieelarvest sihtotstarbelist toetust.  

Üheks selliseks sätteks oli jäätmeseaduse §72, mis nägi ette toetuse jäätmehoolduse arendamiseks. Jäätmehoolduse arendamine on JäätS §12 kohaselt jäätmealase teabe levitamine, jäätmealane nõustamine ja jäätmehoolduse kavandamine või muu tegevus, mille eesmärk on vältida või vähendada jäätmeteket ning tõsta jäätmehoolduse taset. Seletuskirja kohaselt suurendatakse eelnõuga KOV finantsautonoomiat, sest KOV on võimalus edaspidi ise otsustada, kuidas ja millele raha kulutada.  

KÕKi hinnangul kaasneb muudatusega aga risk, et jäätmehoolduse arendamine jääb unarusse. Samuti ei tohiks saastaja maksab põhimõtte kohaselt jäätmehoolduse kulusid printsiibis rahastada üldistest vahenditest, vaid need tuleks katta jäätmevaldajatel ja teatud juhtudel ka tootjatel, kelle toodetest on jäätmed tekkinud. Jäätmehoolduseks on JäätS kohaselt eelkõige jäätmekäitlus ehk jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine. Praktikas võib KOVil olla keeruline või isegi võimatu koguda kõik enda kantud jäätmehoolduse tegelikud kulud kokku jäätmevaldajatelt. Seega on tõenäoline, et suurenenud üldist tulubaasi ei kasutata üksnes jäätmehoolduse arendamise rahastamiseks, vaid ka jäätmehoolduse rahastamiseks.  

Sotsiaalmaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse, jäätmeseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus




OHTLIKUD AINED

Märkimisväärne osa Euroopa Liidus kasutamiseks registreeritud kemikaale ei vasta REACH määruse nõuetele

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) avalikustas oktoobri keskel Saksa Föderaalse Riskihindamise Instituudi (BfR) poolt koostatud ülevaate, millest selgub, et suur osa EL toodetud või liitu imporditud kemikaalidest, ei vasta EL nõuetele. Täpsemalt pole täies mahus REACH määrusega nõutud kemikaaliohutuse teavet edastatud 32% kemikaalide osas  ning 37% kemikaalide osas on vaja täiendavalt hinnata, kas nõutav teave on edastatud. Ülevaade kinnitab 2017. a. ECHA aruande järeldusi.


BfR ülevaade



KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

Keskkonnaotsuste tegemisel osaleb suhteliselt väike osa elanikkonnast

Keskkonnaministeerium avalikustas keskkonnateadlikkuse uuringu, milles võrreldes eelnevate aastatega käsitletakse ühe uue teemana kodanikuosalust. Sellest selgub, et olgugi, et suurem osa elanikkonnast peab end keskkonnateadlikuks ja keskkonnasäästlikku eluviisi oluliseks ning huvitub keskkonnateemadest, on elanikud keskkonnasäästlikkuse edendamisel siiski passiivsed – nii kaaskodanikke keskkonnasäästlikkusele innustamisel kui ka keskkonnaotsuste tegemises osalemisel.


Loe edasi »


KÕKi praktikant Heliise Harriet: tundsin end kui osake KÕKi meeskonnast

Kui KÕKi praktikale kandideerisin, oli mul tugev huvi keskkonnakaitse vastu, kuid sellegipoolest tundsin end keskkonnaõiguse valdkonnas veel kaugena. Seetõttu soovisin, et praktika avardaks minu silmaringi keskkonnaõiguse vallas ja oleks seejuures põnev ning arendav. Kokkuvõttes sain praktikalt rohkem, kui lootsin – lisaks uutele kogemustele, teadmistele ja enesearengule sain tuttavaks ka väga tarkade ja toredate inimestega, kes panid mind selle pooleteise kuu jooksul tundma kui osake oma kollektiivist. Mind võeti väga soojalt vastu ning alati, kui mul mõni “algaja” küsimus tekkis, vastati sellele põhjalikult, avatult ja hea meelega.

Loe edasi »