Keskkonnaõiguse uudiskirja toob teieni Keskkonnaõiguse Keskus

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Veebruar 2013
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Aleksandri 8, 51004 Tartu | k6k@k6k.ee   

KESKKONNAJÄRELVALVE

Muutus Keskkonnainspektsiooni struktuur: regioonid kaovad

Keskkonnaministri 31. jaanuaril vastu võetud määrusega muudeti Keskkonnainspektsiooni (KKI) põhimäärust selliselt, et praegused KKI maakondlikud bürood koos järelevalvet teostavate inspektoritega hakkavad edaspidi alluma otse inspektsiooni keskusele.

Praegu on KKI keskuse ja maakondlike struktuuriüksuste vahel regionaalne tasand, milles on kogu Eesti jagatud neljaks regiooniks (Ida, Lääne, Põhja ja Lõuna regioon). Senise 11 büroo asemel tegutseb edaspidi 15 maakondlikku bürood.

Lisaks nähakse KKI põhimääruse muudatustega ette, et inspektsiooni struktuuri võivad kuuluda lisaks nõunikele ka uurijad.

Muudatused hakkavad kehtima 15. märtsist 2013.

Keskkonnainspektsiooni pressiteade

KKI põhimääruse muudatused Riigi Teatajas




KESKKONNATASUD

Jaanuaris jõustunud seadusemuudatused tõstavad keskkonnatasusid ning muudavad tulude jaotust KOVide ja riigi vahel

1. jaanuaril jõustusid kaks keskkonnatasude seaduse muudatust. Esimene neist tõstab alates aprillist mitmete keskkonnatasude ülemmäärasid. Teine muudatus muudab üleriigilise tähtsusega maardlatest kaevandamisel makstava kaevandamistasu ning vee erikasutustasu tulude jaotust KOVide ja riigieelarve vahel.

Jõustunud muudatuste kohaselt tõstetakse aprillist olulisel määral ning järk-järgult põlevkivi aheraine välispuistangutesse ladestamise tasusid ning vähemal määral ka mõningaid teisi keskkonnatasusid (nt ehitusmaavarade – dolokivi, liiva ja kruusa – kaevandamise tasusid). Lähemalt kirjutasime tasumäärade muutmisest 2012. a oktoobrikuu uudiskirjas. Teise muudatusena laekub alates 1. jaanuarist üleriigilise tähtsusega maardlatest kaevandamisel makstavast kaevandamistasust ning vee erikasutustasust KOVide eelarvesse senise 50% asemel 25%. Selle muudatuse sisust ning taustast kirjutasime lähemalt 2012. a septembrikuu uudiskirjas.

Keskkonnatasude ülemmäärasid tõstva muudatuse tekst Riigi Teatajas

Keskkonnatasude jaotust muutva muudatuse tekst Riigi Teatajas




RUUMILINE PLANEERIMINE

Riigikogu muutis planeerimisseadust seoses joonehitiste regulatsiooniga

Riigikogu võttis 23. jaanuaril vastu planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muudatused, mille peamiseks algseks eesmärgiks oli lahendada kehtivast õigusest tulenev probleem, et maakonnaplaneeringutega joonehitiste (nt teed, trassid) planeerimisel ei jõustu muudatused enne, kui kohalikud omavalitsused (KOV) on need üldplaneeringusse kandnud (mida KOV-d aga tihti ei ole teinud). Vastuvõetud seadusega antakse KOV-dele muudatuse üldplaneeringusse kandmiseks aega 30 päeva. Lisaks kaotatakse planeerimisseadusest kohaliku omavalitsuse kohustus kinnisasja võõrandamiseks omanikult, kui planeeringuga kitsendatakse kinnisasja senist kasutamist oluliselt (kehtiva PlanS § 30). Edaspidi hakkab võõrandamisega seonduvat reguleerima kinnisasja sundvõõrandamise seadus.

KOV-d peavad edaspidi kandma maakonnaplaneeringuga määratud joonehitised oma üldplaneeringutesse 30 päeva jooksul.

Kajastasime eelnõu sisu põhjalikumalt 2012. a juunikuises uudiskirjas, ent Riigikogu menetluse käigus on eelnõusse tehtud veel paar olulist muudatust. Esiteks muudetakse lisaks planeerimisseadusele ka kinnisasja sundvõõrandamise seadust ning täiendatakse selle sätet (§ 3 lg 2), mis annab praegu võimaluse kinnisasja omanikule taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või KOV poolt, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. Sätte täienduste kohaselt on omanikul õigus nõuda kinnisasja võõrandamist sel juhul õiglase ja kohese tasu eest.  See ei muuda siiski KÕKi eelmises uudiskirjas väljatoodud asjaolu, et KOV ei ole enam kohustatud kinnisasja omanikult välja ostma (kuna kinnisasja omanikule jääb üksnes õigus võõrandamist taotleda). Muudatus lihtsustab seega edaspidi planeeringute menetlemist, ent võib muuta omanike elu keerulisemaks. Samas jääb ebaselgeks, kes täpselt peab edaspidi sundvõõrandamise otsustama ning kas mingitel juhtudel saab otsustajaks olla KOV, kuna planeerimisseaduse kehtima jäävad sätted KOV-le sellist otsustuskohustust (ja seega ka võõrandamiskohustust) ei pane, ent see ei tulene otseselt ka kinnisasja sundvõõrandamise seadusest.

Teiseks on muudetud looduskaitseseadust ning sätestatud erisättena, et maakonnaplaneeringuga kavandatud joonehitisele ei laiene ranna ja kalda ehitusvööndis üldreeglina kehtiv ehituskeeld. Hetkel ei laiene ehituskeeld teatud üld- ja detailplaneeringuga kavandatud ehitistele, ent maakonnaplaneeringu alusel ehituskeelu kohaldamata jätmiseks alust ei ole.

Muudatused jõustuvad 1. märtsist 2013.

Planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus Riigi Teatajas

Vastuvõetud eelnõu ja selle menetluse materjalid Riigikogu kodulehel




ENERGEETIKA

Euroopa Komisjon avalikustas meetmepaketi alternatiivsete transpordikütuste edendamiseks

24. jaanuaril avalikustas Euroopa Komisjon meetmepaketi, mille eesmärgiks on suurendada alternatiivsete kütuste kasutamist transpordis. Pakett koosneb teatisest alternatiivsete kütuste strateegia kohta, EL direktiivi eelnõust, mis keskendub alternatiivsete transpordikütuste infrastruktuurile ja standarditele, ning laevanduses kasutava veeldatud gaasi (LNG) arendamise tegevuskavast. Sellise meetmete paketi ajendiks on keskkonnahoidliku kütuse kasutamisel ilmnenud peamised takistused – sõidukite kõrge hind, leige vastuvõtt tarbijate poolt ning laadimis- ja tankimiskohtade puudumine. Euroopa Komisjoni sõnul on senistes keskkonnahoidlikku transporti puudutavates poliitikaalgatustes peamiselt käsitletud kütust ja sõidukeid, ent ei ole pööratud piisavalt tähelepanu kütuste jaotamisvõrgule.

Komisjon soovib senisest rohkem tähelepanu pöörata alternatiivkütuse tanklatele ja laadimispunktidele.

EL direktiivi eelnõu abil kavatsetakse kehtestada ühtsed tanklate projekteerimise ja kasutamise standardid, sh seadmete osas (nt kütusevoolikud, elektriautode laadimispistikud jne). Eelnõu puudutab elektriautode laadimispunkte, vesiniku-, veeldatud (LNG) ja surumaagaasi (CNG) tanklaid ja biokütuste suhtes kohaldatavaid standardeid. Euroopa Komisjoni sõnul on direktiivi eesmärgiks suurendada alternatiivkütuste turgu, mis kõrvaldaks hetkel sellise sõidukite ostmisel takistuseks olevad põhjused.

Järgmise sammuna asuvad direktiivi eelnõud arutama Euroopa Parlament ja EL Nõukogu, direktiivi vastuvõtmiseks on vajalik mõlema organi heakskiit.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Komisjoni teatis alternatiivsete kütuste strateegia väljatöötamise kohta (pdf, ing k)

EL direktiivi eelnõu tekst (pdf, ingl k)




VÄLISÕHU KAITSE

Euroopa Parlament võttis vastu eelnõu sõidukimüra vähendamiseks

6. veebruaril võttis Euroopa Parlament vastu Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud EL määruse eelnõu, millega plaanitakse vähendada mootorsõidukite mürataset. Euroopa Parlamendi sõnul on eelnõu eesmärgiks tagada kodanike tervise kaitse – nimelt suurendab pidev liiklusmüra südame-veresoonkonna haiguste, kognitiivsete kahjustuste, unehäirete ja muude haiguste esinemissagedust.

Eelnõus sätestatakse uued müra piirnormid erinevatele sõidukitele. Sõiduautode (M1 kategooria) müra piirnormi plaanitakse alandada 74 detsibellilt 68 detsibellini, suurematele sõidukitele (nt kaubaveoks kasutavad N-kategooria sõidukid või reisijateveoks kasutatavad M2- ja M3-kategooria sõidukid) plaanitakse lubada vaid 2-6 detsibelli võrra suuremaid tasemeid. Enam kui 12 tonni kaaluvad kaubaveoks mõeldud sõidukid võiksid endiselt tekitada maksimaalselt 81 detsibelli suurust müra. Eelnõu kohaselt toimuks uute normide kohaldumine järk-järguliselt: esmalt kohaldataks neid vaid uutele sõidukitele ning alles hiljem kõikidele sõidukitele. Uued piirnormid jõustuksid 6-8 aasta möödudes EL määruse vastuvõtmisest.

Määrus alandaks sõiduautode lubatavat mürataset 6 dB võrra.

Euroopa Parlament esitas ka omapoolseid sisulisi muudatusettepanekuid Komisjoni eelnõule. Parlament soovib sõidukite müratasemeid näitava märgistussüsteemi loomist, mis annaks tarbijatele muude tehniliste andmete (nt CO2 heite ja kütusekulu) kõrval teavet sõiduki tekitatava müra kohta. Lisaks leidis Parlament, et hübriid- ja elektriautodele tuleks seada kohustuslikuks helihoiatussüsteemi paigaldamine, eelnõuga nähakse ette ka vastavate standardite loomine.

Järgmise sammuna asub Parlamendi poolt muudetud eelnõud arutama EL Nõukogu.

Euroopa Parlamendi pressiteade

Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud EL määruse eelnõu tekst (ingl k) 




VESI

Kavas on muuta vee-ettevõtja määramise korda ning kanalisatsiooni sundvõõrandamise sätteid

Keskkonnaministeerium on saatnud Eelnõude infosüsteemi kooskõlastamiseks eelnõu ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) muutmiseks, mille peamiseks eesmärgiks on muuta vee-ettevõtja määramise korda.

Kehtiva ÜVVKS kohaselt  määratakse KOV omandis oleva ühisveevärgi puhul vee-ettevõtja konkursi korraldamise korras vastavalt konkurentsiseadusele. Muudatuse kohaselt tuleks vee-ettevõtja leidmiseks korraldada riigihange. Kui ühisveevärk on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab see isik KOV-le avalduse enda vee-ettevõtjaks määramiseks ning kui KOV sellega nõustub, siis ei ole vaja riigihanget korraldada. Samas määratakse eelnõuga ka alused, mille korral KOV võib sel juhul isiku vee-ettevõtjaks määramisega mitte nõustuda (nt isik on pankrotis, teda on karistatud kuritegeliku ühenduse organiseerimise, rahapesu vmt eest, tal on üle 100 euro suurune maksuvõlg jm). Juhul, kui ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanik on isik, kes ei esita taotlust enda vee-ettevõtjaks määramiseks, ent ei ole ka nõus torustikku ja seadmeid KOV-le üle andma, annab plaanitav muudatus KOV-le õiguse need kas sundvõõrandada või seada neile sundvaldus.

Eelnõuga tehakse ka mitmeid muid täpsustusi ÜVVKS-s, osalt seoses teatud sätete (nt reoveekogumisala mõiste) üleviimisega veeseadusesse või ÜVVKS sätete struktuuri muutmisega, ent ka ÜVVKS-st tulenevate muude õiguste ja kohustuste osas. Muuhulgas võimaldatakse KOV-del, kelle territooriumil osutab teenust üks vee-ettevõtja, koostada ühine ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamise kava, mis võib lihtsustada ühist tegevuste planeerimist, täpsustatakse vee-ettevõtja kohustusi, ohtlike ainete sisalduse regulatsiooni jpm. Täpsema ülevaate saamiseks on teemaga kokkupuutujatel mõistlik kindlasti eelnõuga ise tutvuda.

Eelnõu on  kooskõlastamisringil kuni 27. veebruarini.

Eelnõu tekst ja seletuskiri Eelnõude infosüsteemis


Sõnnikuhoidlate nõuete muutmise eelnõu täpsustab nõudeid ja muudab hoidlate katmise kohustuse tootjatele lihtsamaks

Eelnõude infosüsteemis on kooskõlastusringil eelnõu Vabariigi Valitsuse 28. augusti 2001. a määruse nr 288 „Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded“ muutmiseks.

Eelnõuga täpsustatakse mitmeid kehtiva määruse sätteid seoses nii selle kohaldamisala kui sõnniku hoidmise nõuetega. Täiendatakse sõnniku mõistet ja arvatakse selle alla ka sõnnik töödeldud kujul, mis seletuskirja kohaselt peaks muutma üheselt mõistetavaks, et biogaasi kääritusjääki käsitletakse vedelsõnnikuna, koos kõigi vedelsõnniku käitlemisele kehtestatud nõuetega. Seletuskirja kohaselt on selles küsimuses olnud ettevõtjate hulgas erinevad arusaamad. Täpsustatakse ka sõnniku sõnnikuaunas hoidmise nõudeid ja laudast pärineva reovee käitlemise korraldust.

Eelnõuga pikendatakse olemasolevate vedelsõnniku-hoidlate katmise nõude täitmise tähtaega 1. jaanuarini 2014, selgitamaks välja Eesti kliimasse sobiv tehnoloogia.

Oluliseks kavandatavaks muudatuseks on aga vedelsõnniku ja virtsahoidlate katmise nõude täitmise tähtaja pikendamine kuni 1. jaanuarini 2014. Nii kehtivast määrusest kui parima võimaliku tehnika ja hea tava kirjeldustest tuleneb selge nõue, et vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud, et vähendada mh veiste intensiivkasvatusest tulenevaid heitkoguseid. Kehtivas määruses oli ette nähtud, et vastavad olemasolevad hoidlad tuli nitraaditundlikul alal katta üldjuhul 1. jaanuariks 2008 ning väljaspool nitraaditundlikku ala 1. jaanuariks 2013. Eelnõuga kehtestatakse olemasolevate vedelsõnnikuhoidlate osas uueks tähtajaks mõlemal juhul 1. jaanuar 2014. Põhjendusena märgitakse eelnõu seletuskirjas, et hetkel ei ole Eesti tingimustesse sobivaid vedelsõnnikuhoidlate katmise tehnoloogiaid ning et Maaülikoolil on teostamisel uuring „Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik – (Nox, NH3) ja väävliühendite (H2S) emissioonifaktorite määramine“, mille tulemuste põhjal saab otsustada, kas ja kuidas oleks asjakohane rakendada meetmeid lämmastikuühendite lendumise vähendamiseks.

Eelnõu tekst ja seletuskiri Eelnõude infosüsteemis

VV määrus nr 288 kehtivas redaktsioonis



OHTLIKUD AINED

Elavhõbeda kasutamist piirava rahvusvahelise konventsiooni osas saavutati põhimõtteline kokkulepe 

19. jaanuaril saavutasid riikide valitsused kokkuleppe uue üleilmse elavhõbeda mõjude vastu võitleva konventsiooni sisu osas, teiste seas andis kokkuleppele oma heakskiidu ka Euroopa Komisjon. Kokkuleppe aluseks on ÜRO Keskkonnaprogrammi nõukogu 2009. a veebruarikuu otsus töötada elavhõbeda suhtes välja üleilmsed õiguslikult siduvad meetmed.

Uut rahvusvahelist lepet hakatakse nimetama Minamata konventsiooniks, Jaapani linna järgi, kus 20. sajandi keskpaigas elavhõbedareostuse tagajärjel tekkisid kohalikel elanikel tõsised tervisekahjustused. Elavhõbe on neurotoksiliste mõjudega kemikaal, mis on laialt kasutusel tööstuses ja toodetes, nagu patareid ja termomeetrid. Konventsioon puudutab elavhõbeda kaevandamist, eksporti, importi, turvalist ladustamist, elavhõbedaid sisaldavaid tooteid üldiselt ning tekkivat õhuheidet. Kokkuleppe kohaselt plaanitakse aastaks 2020 keelata mitmete elavhõbedat sisaldavate toodete eksport ja import: patareid, lülitid, seebid ja kosmeetika jne.

Jõustumiseks peavad riigid konventsiooni veel allkirjastama või ratifitseerima, selleks on vajalik vähemalt 50 riigi allkiri. Kokkulepe avatakse plaanide kohaselt riikidele allkirjastamiseks oktoobrikuus Jaapanis Minamata linnas.

Euroopa Komisjoni pressiteade (ingl k)

ÜRO Keskkonnaprogrammi pressiteade (ingl k, pdf)

ÜRO Keskkonnaprogrammi veebileht konventsiooni väljatöötamise kohta (ingl k)

Minamata konventsiooni eelnõu tekst ÜRO kodulehel (pdf, ingl k)


REACH määruse rakendusaruande kohaselt on kemikaalide kasutamine ELs muutunud ohutumaks

5. veebruaril avalikustas Euroopa Komisjon aruande EL määruse (EL) nr 1907/2006 ehk nn REACH määruse rakendamise kohta. REACH määrus on EL õigusakt, mis reguleerib kemikaalide (eriti ohtlike kemikaalide) kasutamist Euroopa Liidus. REACH määrus sätestab ainete omaduste ja ohtude kohta teabe kogumise ja hindamise korra (sh kemikaalide registreerimiskohustuse, riskihindamise, autoriseerimise), ent piirab või keelustab ka teatud ainete kasutamise. Euroopa Komisjon on REACH määruse kohaselt kohustatud iga viie aasta järel koostama ja avalikustama aruande määruse rakendamise kohta. Kuna määrus jõustus 2007. aastal, on tegemist esimese aruandega.

Aruande kohaselt on REACH määruse jõustumisest muutunud keemiliste ainete kasutamine Euroopas ohutumaks. Aruandes märgitakse, et teave turule lastud keemiliste ainete kohta ja paremini suunatud riskiohjamismeetmed on oluliselt vähendanud ainetest tulenevad riske. Komisjon leiab, et üldjoontes ei ole vaja teha põhjalikke uuendusi ega määruse peamisi nõudeid muuta, küll aga tuuakse välja mõned probleemkohad ning tehakse ettepanekuid määruse edukamaks rakendamiseks. Need puudutavad näiteks registreerimistoimikute kvaliteedi tõstmist ning keemiliste ainete ohutuskaartide kui tähtsa riskijuhtimise vahendi kasutamise edendamist. Samuti tuuakse välja kemikaalide registreerimisega seotud halduskulude negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE). Seetõttu plaanib Euroopa Komisjon koostada eelnõu VKE-dele kehtestatud registreerimistasude vähendamiseks.

Järgnevate kuude jooksul korraldab Euroopa Komisjon aruande teemal konverentsi ning töötab koostöös liikmesriikide ja Euroopa Kemikaaliametiga välja tegevuskava väga ohtlike ainete edasiseks hindamiseks ja kindlaksmääramiseks. Komisjoni soovib 2020. aastaks lisada kasutuspiirangutega ainete nn kandidaatloetellu kõik olulised teadaolevad väga ohtlikud ained.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Komisjoni aruanne REACH määruse rakendamise kohta


Euroopa Kohus selgitas põhjalikult ohtlike ainete kasutamise piiramise aluseid (kohtuasi T-368/11)

Euroopa Kohus tegi 1. veebruaril otsuse kohtuasjas T-368/11, milles lahendas vaidlust, kuivõrd võib Euroopa Komisjon teatud ohtlike ainete kasutamist piirata. Kohtuasjas oli vaidluse all konkreetse ohtliku aine – akrülamiidi – kasutamise piirangud, mis tulenesid Euroopa Komisjoni 14. aprilli 2011. a määrusest 366/2011. Selle määrusega täiendati EL-s ohtlike ainete kasutamist reguleerivat nn REACH määrust ning sätestati akrülamiidi suhtes piirang, et pärast 5. novembrit 2012 ei tohi seda turule viia ega kasutada ainena ega segu koostisainena mörtides, kui aine sisaldus on 0,1 massiprotsenti või rohkem. Akrülamiid on kantserogeenne ja neurotoksiline ning paljunemisvõimet kahjustav aine; mördi kasutamisel ehitistel võib see tekitada ohtu nii veekeskkonnale kui muudele organismidele, samuti töötajatele ja muudele isikutele, kes akrülamiidisisaldusega mördiseguga kokku puutuvad. Mörtides kasutatakse seda vee- ja niiskuskindluse tagamiseks.

Euroopa Kohus: ohtlike ainete keelustamisel tuleb arvesse võtta ka võimalikke õnnetusjuhtumeid ning kõigi ainega kokku puutuvate isikute tervise kaitsmise vajadust.

Akrülamiidi kasutamise piirangu vaidlustasid kolm Euroopas tegutsevat ettevõtet (Polyelectrolyte Producers Group, SNF SAS ja Travetanche Injection SPRL), kes toodavad või impordivad akrülamiidi sisaldavaid tooteid (esimese ettevõtte näol on tegemist grupiga, millesse kuuluvad kõik Euroopas akrülamiidi tootvad ettevõtted). Ettevõtted väitsid, et piirangu kehtestamisel ei hinnanud Euroopa Komisjon õigesti aine kasutamisest tulenevaid riske, kasutas riskide hindamisel valesid lähteandmeid (tuginedes USA-s tehtud uuringutele ning Rootsis ja Norras Hallandsåsi ja Romerikspurteni tunnelite rajamisel toimunud õnnetusjuhtumitele, milles rikuti aine kasutamise nõudeid ja mida seega ei saa käsitleda nö normjuhtumitena). Samuti leidsid kaebajad, et kehtestatud piirang ei ole proportsionaalne, kuna ohtu inimtervisele ja keskkonnale saaks ära hoida ka vähem piiravate nõuetega (nt toodete märgistamine ja ohukirjelduste lisamine). Ained, mida saaks kasutada akrülamiidi asemel, oleksid inimtervisele ja keskkonnale veel ohtlikumad.

Euroopa Kohus leidis, et Komisjon võttis piirangu kehtestamisel siiski õigesti arvesse kõiki teadaolevaid andmeid akrülamiidi kasutamise riskide kohta, sh ohtu halvima võimaliku stsenaariumi korral. Riskide hindamisel tuleb võtta arvesse ka võimalikke õnnetusjuhtumeid, mis on realistlikult ettenähtavad (kohtu hinnangul oli Rootsi tunneli juhtum just selline). Tegelikkuses on EL-s juba kasutusel akrülamiidi asendusained, mistõttu aine keelustamisel ei ole nii suurt mõju kui ettevõtted väidavad. Kohus märkis, et Komisjonil on nii andmete hindamisel kui piirangute kehtestamisel väga lai kaalutlusruum, mis on vajalik seetõttu, et Komisjonil tuleb teha keerulisi majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi valikuid, mis hõlmavad keerulist mõjude või riskide hindamist. Kohtu poolt sellist laadi otsuste kontrollimise võimalused on piiratud ning kohus saab üksnes tuvastada, kas otsuse tegemisel on avalik võim järginud kaalutlemise reegleid ja jäänud oma pädevuse piiridesse. Kohus leidis, et Komisjon kaalus otsuse tegemisel võimalikke alternatiive ja erinevaid andmeid ega teinud ühtki sellist viga, mis muudaks vaidlustatud piirangu õigusvastaseks.




KIIRGUS

Vabariigi Valitsuse määruse “Radioaktiivse aine, seda sisaldava seadme või radioaktiivsete jäätmete riigi valdusesse võtmise, käitlemise ja sellega seotud kulude hüvitamise täpsustatud kord” eelnõu

Uus määrus täpsustaks radioaktiivsete jäätmete riigi poolt ohutuks tegemise korda.


Eelnõuga plaanitakse täpsustada avarii- ja püsikiirituse olukorda sekkumist 

Keskkonnaministeerium on 1. veebruaril esitanud Eelnõude Infosüsteemis kooskõlastusringile määruse eelnõu, milles reguleeritaks avarii- ja püsikiirituse olukorda sekkumist. Muudatuste ajendiks on 2011. a jõustunud kiirgusseaduse muudatused, millega täpsustati oluliselt kiirgushädaolukordadega seonduvaid sätteid. Nende muudatuste tulemusena hakati näiteks eristama avarii- ja püsikiirituse olukorda kiirgushädaolukorrast – viimane on seotud eelkõige teatud sekkumistasemete (nö piirmäärade) ületamisega, ent tegelikkuses esineb reageerimist vajavaid olukordi ka juhul, kui sekkumistasemeid ei ületata.

Eelnõu puudutabki olukordi, mil sekkumistasemeid veel ei ületata. Eelnõuga plaanitakse üksnes täpsustada avarii- ja püsikiirituse olukorda sekkumise korraldust, erinevate asustuse-isikute (Päästeamet, Keskkonnaamet, Terviseamet jne) ülesandeid ning kulude hüvitamise üldised põhimõtted on sätestatud kiirgusseaduses. Määrus eristaks sekkumist püsi- ja avariikiirituse olukorras. Avariikiirituse ja püsikiirituse olukorra peamiseks eristatavaks tunnuseks on, kas olukorra kontrolli all hoidmine nõuab või ei nõua edasilükkamatute kaitsemeetmete rakendamist (püsikiirituse olukord seda ei nõua). Eelnõu järgi erineb ka neis olukordades võetavad meetmete iseloom – avariikiirituse korral rakendatakse meetmeid koheselt ja vahetult, ent püsikiirituse olukorra likvideerimist kavandatakse pikemaks ajavahemikuks.

Eelnõu on kooskõlastusringil kuni 22. veebruarini.

Määruse eelnõu tekst ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis




KALANDUS

Euroopa Parlamendi heakskiidetud uues ühises kalanduspoliitikas plaanitakse keskenduda ülepüügi lõpetamisele 

6. veebruaril kiitis Euroopa Parlament heaks EL määruse eelnõu, mis puudutab ELi ühise kalanduspoliitika reformi ning näeb peaasjalikult ette meetmed kalavarude ülepüügi probleemiga tegelemiseks. Nimelt peetakse 2002. aastal jõustunud ning hetkel veel kehtiva kalanduspoliitika suurimaks läbikukkumiseks ülepüüki. Kavandatav reform keskendub peamiselt kalapüügi jätkusuutlikkusele, soovimatu püügi vette tagasilaskmise lõpetamisele ning kalavarude püügi mitmeaastasele teadusuuringutel põhinevale planeerimisele. Lähemalt kajastasime kalanduspoliitika reformi sisu KÕKi 2011. a juulikuu uudiskirjas.

Järgmise sammuna asub eelnõud arutama EL Nõukogu. Kokkulepe uue kalanduspoliitika sisu osas soovitakse saavutada juuni lõpuks. Uus kalanduspoliitika plaanitakse jõustada alates 2014. aastast.

Euroopa Parlamendi pressiteade

EL määruse eelnõu uue ELi ühise kalanduspoliitika kohta