Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Aprill 2017
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a, A3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Aarhusi konventsiooni kontrollikomitee: EL ei taga nõuetekohast juurdepääsu õigusemõistmisele

Märtsi keskpaigas avalikustas Aarhusi konventsiooni kontrollikomitee (ACCC - konventsiooni rakendamist hindav ja selleteemalisi vaidlusi lahendav ekspertkogu) oma otsuse, mille kohaselt on Euroopa Liit rikkunud leppe osalise kohustusi. Rikkumine seisneb ekspertide hinnangul selles, et EL ei võimalda tõhusat juurdepääsu õigusemõistmisele neil juhtudel, kui avalikkuse esindajad ei ole rahul Liidu institutsioonide (Euroopa Komisjoni, Nõukogu jt) otsustega või tegevusetusega. Selline nõue sisaldub konventsiooni artikkel 9 lõikes 3 ning see kehtib nii EL liikmesriikidele kui ka EL institutsioonide suhtes.

Vaidlus sai alguse juba 2008. aastal, mil ACCC poole pöördus vabaühendus ClientEarth, leides, et reeglid kaebeõiguse kohta Euroopa Kohtus on liiga piiravad ja vastuolus Aarhusi konventsiooniga. Avalikkuse esindajatel puuduvad ClientEarthi hinnangul nõuetekohased võimalused vaidlustada nt EL asutuste poolt kemikaalide turule toomise lube, GMO-de kasvatamise lube ja teisi otsuseid. 2011. a leidis kontrollikomitee, et kuigi reeglid olid varasemalt olnud piiravad, oli Euroopa Kohus parasjagu arutamas pretsedendiväärtusega vaidlusi (Stichting Milieu), mis võinuks oluliselt muuta senist praktikat ja lükkas lõpliku otsuse asjas edasi. Need kaks vaidlust said vahepeal oma lahenduse (vt ka meie 2015. a jaanuarikuu uudist), mistõttu sai kontrollikomitee võtta küsimuses lõpliku seisukoha.

Stichting Milieu juhtum

Esmalt hindas kontrollikomitee, kas Euroopa Kohtu otsus nn Stichting Milieu juhtumis kujutas endast otsustavat pööret Euroopa Kohtu senises praktikas, mis tagaks EL õiguse kooskõla konventsiooniga. Selles juhtumis leidis Üldkohus (I kohtuaste), et EL õigus ei olnud Aarhusi konventsiooniga kooskõlas, kuna defineeris liiga kitsalt, milliseid EL institutsioonide otsuseid oli avalikkuse esindajatel (sh keskkonnaühendustel) võimalik vaidlustada.

Komisjon vaidlustas aga Üldkohtu otsuse ning Euroopa Kohus (II kohtuaste) leidis, et Aarhusi konventsioonile tuginedes ei ole võimalik EL õigusakte (sh neid, mis reguleerivad juurdepääsu õigusemõistmisele) vaidlustada.

ACCC leidis, et Üldkohus oli korrektselt tuvastanud, et EL õigus polnud Aarhusi konventsiooniga kooskõlas. Kuna see otsus aga tühistati Euroopa Kohtu poolt, ei kujuta Stichting Milieu juhtum endast pretsedenti, mis võimaldaks tõdeda, et vastuolu konventsiooni ja EL õiguse vahel on kõrvaldatud.

Euroopa Kohtu lahendid siseriiklike õiguskaitsevahendite kohta

EL tõi ühe argumendina välja, et Euroopa Kohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et Aarhusi konventsioonist tulenevalt on avalikkuse esindajatel õigus vaidlustada keskkonnaasju siseriiklikes kohtutes. ACCC leidis, et selline tegevus Kohtu poolt on küll kiiduväärt, ent ei kõrvalda probleeme seoses EL institutsioonide otsuste vaidlustamise võimalustega. Avalikkuse esindajad ei saa siseriiklikes kohtutes seada kahtluse alla EL institutsioonide tegeuvse õiguspärasust. Seega olid EL vastavasisulised argumendid asjassepuutumatud.

EL toimimise lepingu artikkel 263 lg 4 ja selle rakenduspraktika

Oma 2011. a otsuses leidis ACCC, et EL otsuste vaidlustamise võimalusi võiks oluliselt avardada ka Euroopa Kohtusse pöördumise õigust reguleeriva EL alusleppe teksti muudatus (EL toimimise lepingu (ELTL) art 263 lg 4). Selle eelduseks oli aga, et kohtupraktika tõlgendab uut sätet liberaalsemalt kui varasemat teksti.

ELTL art 263 lg 4 sisuliseks uuenduseks oli isikute võimalus vaidlustada  „üldkohaldatavaid akte, mis puudutavad neid otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid“. Euroopa Kohtu praktika lähema analüüsi põhjal leidis ACCC, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõisted „üldkohaldatavad aktid“, „puudutab otseselt“ ja „ei sisalda rakendusmeetmeid“ sisustatud lubamatult kitsalt selleks, et tagada EL õiguse vastavus Aarhusi konventsiooni nõuetega. Ka muudetud ELTL sätte alusel puudub valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel võimalus esitada kaebus puhtalt keskkonnakaitse eesmärgil ning paljud otsused ei oleks selle sätte alusel põhimõtteliselt vaidlustatavad.

Aarhusi-määruses sätestatud vaidemenetlus

Lisaks Euroopa Kohtusse pöördumise võimalustele analüüsis ACCC ka nn Aarhusi määrust, mis näeb ette võimaluse esitada EL institutsioonide poolt antud haldusaktide peale vaie. ACCC leidis, et ka see võimalus ei ole piisav, et tagada EL õiguse täielik kooskõla Aarhusi konventsiooniga.

Esiteks leidis ACCC, et lubamatu oli kitsendus, mille kohaselt saavad vaidemenetlust kasutada vaid teatud tingimustele vastavad keskkonnaühendused. ACCC rõhutas, et kuigi ka sellised keskkonnaühendused on „avalikkuse esindajad“, on konventsiooniga vastuolus sellised keskkonnaotsuste vaidlustamise reeglid, mille kohaselt ei ole suurel osal avalikkuse esindajatest (sh kõigil, kes ei vasta keskkonnaühenduse mõistele) kaebeõigust.

Samuti on EL Aarhusi määrus vastuolus Aarhusi konventsiooniga seetõttu, et võimaldab vaidlustada vaid keskkonnaõiguse valdkonnas vastu võetud üksikakte. Keskkonnaõiguse valdkonna üksikakti mõiste on liiga kitsas, välistades teatud otsuste vaidlustamise, mida Aarhusi konventsiooni kohaselt peaks vaidlustada saama. Konventsiooni kohaselt peaks nimelt saama vaidlustada kõiki akte, mis on keskkonnaõigusega vastuolus – sellised aktid ei pea aga olema tingimata keskkonnaõiguse alased (võivad olla nt transpordialased, ehitusalased vms). Analoogselt on liigselt kitsendav ka tingimus, et vaidlustada saab vaid akte, mis on õiguslikult siduvad ja omavad välismõju.

Samas leidis ACCC, et vaidemenetluse läbiviimine sama organi poolt, kes tegi vaidlustatava otsuse, ei ole probleemiks, kuna juhul, kui isik ei ole vaideotsusega rahul, on tal edasi õigus pöörduda Euroopa Kohtusse.

ACCC peamised järeldused ja soovitused

Eeltoodud põhjustel leidis ACCC, et EL õigus ei vasta EL institutsioonide tegevuse vaidlustamise osas jätkuvalt Aarhusi konventsiooni nõuetele.

Tulenevalt konventsiooni nõuete rikkumisest soovitas ACCC:

  • Muuta nn Aarhusi määrust ja/või muid õigusakte viisil, et Euroopa Kohtule oleks üheselt arusaadav, et just nende õigusaktidega võetakse EL õigusesse üle Aarhusi konventsiooni artikkel 9 lõiget 3;

  • Kasutada Aarhusi konventsiooni üle võtvates seadustes sõnastust, mis vastaks täiel määral konventsiooni nõuetele.

Kohus rõhutas, et kui EL kavatseb oma kohustuste täitmisel tugineda kohtupraktikale, tuleb Euroopa Kohtul hinnata nii kehtivate EL õigusaktide vastavust Aarhusi konventsioonile kui tõlgendada EL õigust viisil, mis vastaks võimalikult suurel määral konventsioonile.

Mis saab edasi?

ACCC järeldused tulevad arutlusele ning seatakse vastuvõtmiseks üles juba selle aasta septembris Montenegros toimuval konventsiooni osapoolte kohtumisel. Varasemalt on kontrollikomitee otsused osalisriikide poolt eranditult vastu võetud. Seekord on olukord poliitiliselt mõneti teistsugune – konventsiooni nõuete rikkujateks ei peeta üksikut riiki, vaid suurt osa konventsiooni allakirjutanud riike ühendavat EL. KÕKi hinnangul tuleks siiski jätkata senist praktikat ning EL kui konventsiooni osalist ei tohiks tähtsusest ja suurusest olenemata kohelda võrdsematest võrdsemalt. Selline käitumine seaks ohtu nii konventsiooni kui selle kontrollikomitee tõsiseltvõetavuse. Oluline roll on siinkohal ka Eestil, kelle eesistumise perioodi kohtumine ja sellele eelnev EL seisukoha koondamine jääb.

ACCC otsuse tekst