Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus November 2015
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Kastani 42, 50410 Tartu | k6k@k6k.ee   

Riigikohus selgitas, millal võib kohalik omavalitsus keelduda maavarade uurimiseks loa andmisest (3-3-1-37-15)


11. novembril tegi Riigikohus otsuse vaidluses, mille keskseks küsimuseks oli, millistele argumentidele tuginedes saab kohalik omavalitsus (KOV) keelduda geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest. Antud juhul oli omavalitsus tuginenud eelkõige asjaolule, et ei pidanud tulevast kaevandamist selle mõjude tõttu võimalikuks. Küsimus, kas kaevandamise mõjusid ja võimalikkust saab pidada argumendiks, on praktikas põhjustanud mitmeid vaidlusi, mida kajastasime ka oma 2013. a kohtupraktika analüüsis. Senini puudus selles küsimuses aga Riigikohtu seisukoht. Järgnevas uudises tutvustame Riigikohtu otsust lähemalt.


Õiguslik küsimus

Õiguslik küsimus, mis nii selles kui mitmes varasemas vaidluses oli tekkinud, seisnes maapõueseaduse (MaaPS) sätete tõlgendamises. MaaPS § 14 lg 2 ja § 20 lg 1 p 9 kohaselt kaasatakse KOV Keskkonnaameti poolt geoloogilise uuringu loa andmise menetlusse ning KOVi keeldumine nõusoleku andmisest on üheks loa andmisest keeldumise aluseks. KOV keeldumisest saab mööda minna vaid selle läbi, et uuringuloale annab oma nõusoleku Vabariigi Valitsus. Üheks KOV nõusolekut puudutavaks põhiliseks vaidlusküsimuseks on kujunenud kas ja kuivõrd võib omavalitsus arvestada kaevandamisega seotud ajasolusid ja seda, et ei pea hilisemat kaevandamist võimalikuks.


Senine praktika

Alamate astmete kohtute senine praktika selles õiguslikus küsimuses oli muutlik. Kuni 2010. aastani leidsid kohtud, et kuna uuringuloa andmise ja kaevandamisloa menetlused on erinevad menetlused, ei tohiks KOVid kaevandamisega seotud asjaolusid uuringuloa menetluses arvestada. 2010. aastal tegi Tartu Ringkonnakohus aga vastupidise otsuse. Haldusasjas 3-10-571 sedastas kohus, et kuna Tapa vald ei pidanud uuringule järgnevat kaevandamist võimalikuks, oli lähtudes tõhusa ja ausa haldusmenetluse põhimõttest uuringuloaga mittenõustumine õigustatud. Järgnevad Tartu Halduskohtu lahendid järgisid juba seda lahendit. Ühes lahendis (asjas 3-11-2030) jõudis kohus koguni seisukohale, et kui kohalik omavalitsus uuringuloa menetluses ei ole vastuargumente kaevandamisele esitanud, ei tohiks ta seda teha ka kaevandamisloa menetluses.


Riigikohtu seisukoht

Uues otsuses võttis Riigikohus lähtekohaks, et kohaliku omavalitsuse otsus uuringuloaga nõustumise üle on kaalutlusotsus, mille tegemisel peab omavalitsus lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest. Seda oli Riigikohus rõhutanud juba ühes varasemas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas (3-4-1-9-09).

Riigikohus leidis, et ühe kaalutlusena võib KOV arvestada ka seda, et kaevandamise võimalikkus tulevikus on ebatõenäoline. Kaalukas ja asjakohane argument selles valguses on Riigikohtu hinnangul ka see, et kaevandamine võib halvendada ümbruskonna elanike elutingimusi, samuti võib argumendiks olla planeeringutega seatud eesmärkide saavutamise takistamine. Teiselt poolt leidis Riigikohus, et kaalutlusena tuleb arvestada ka uuringute käigus kogutava teabe väärtusega.

Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et ka juhul, kui omavalitsus ei pea tulevast kaevandamist võimalikuks, võib ta siiski anda nõusoleku uuringute teostamiseks, väljendades samas oma seisukohta nõusolekut andes. Sel juhul võib taotleja ise otsustada, kas tal on mõistlik uuringuid üldse läbi viia või ei.

Isegi kui omavalitsus peaks uuringuloaga nõustuma, võib omavalitsus Riigikohtu hinnangul keelduda kaevandamisloale nõusoleku andmisest. Riigikohus toonitas (ilmselt pidades silmas varasemat Tartu Halduskohtu lahendit), et kaevandamisloale nõusoleku andmisest võib KOV keelduda ka juhul, kui ta on uuringuloaga ilma reservatsioonideta nõustunud.


Järeldused ja hinnang

KÕKi hinnangul on hea, et Riigikohus on selles praktikas vaidlusi tekitanud küsimuses seisukoha võtnud . Hea on, et kohus on selgitanud nii seda, milliseid kaalutlusi võib omavalitsus otsust tehes arvesse võtta, kui uuringuloa ja kaevandamisloa menetluse omavahelist suhet. Kuigi Riigikohus seda sõnaselgelt ei väljendanud, võib otsusest välja lugeda, et uuringuloa saamine ei tekita isikutes õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks.

Murekohaks on, et otsusest ei tulene selget seisukohta, millistel tingimustel võib omavalitsus keelduda uuringuloast kaevandamisega seotud asjaolude tõttu. Ühelt poolt Riigikohus küll nentis, et kaevandamisega seotud asjaolud on kaalukaks argumendiks ja nõusoleku andmisel on omavalitsusel suur otsustusruum. Teiselt poolt viitas kohus, et hoolimata kaevandamise võimatuks pidamisest võib omavalitsus anda uuringuloale oma nõusoleku. Seega andis Riigikohus mõista, et otsus, kas anda nõusolek (viidates kaevandamise võimatusele) või sellest keelduda, tuleks jätkuvalt teha üksikjuhtumi asjaoludest lähtuvalt. Kuigi seisukoht on õiguslikult korrektne, tähendab see praktikas tõenäoliselt vaidluste jätkumist.

Kohtuotsuse tekst